VII nädal, 26 - 30 september

Esimese asjana pärast silma lahtilöömist argipäeva hommikul läbib tavainimene teatud protseduuride kadalipu... No näiteks hambapesu, kiire käik peltasse, riietumine ja mõnus hommikukohv. Kes mida ja mis järjekorras sõltub muidugi persoonist. Ja siis lõpuks töö juurde. Pakume omalt poolt ka variandi.



Nii kui silm avaneb tuleb haarata kaustiku ja pliiatsi järgi ning tähtsad näidud üles tähendada ja seda otse voodist:) Ja alles siis muud toimingud. Urmas logereid temperatuurietalonidega kraadimas.
Sel nädalal ei ole me enam Haapsalus, vaid hoopiski Penijõel, mis otse Lihula külje all. Selline on siis meie kodu.



Nüüd aga välja Lihulasse.







Muidu linnake nagu ikka. Üks suur peatänav, kus mõned poekesed, postkontor, hotell, bussijaam ja sagivad inimesed. Tavaline ehk ei midagi erilist. Kui äkki avastad keset asfalteeritud jalgteed vastu vaatamas kivi, millesse raiutud ristike - kunagine piirikivi ilmselt.



Meie muudkui mõõdame ja mõõdame, päevast-päeva. Nii maal kui linnas - viimane oma situatsioonirohkuse ja vahelduvusega pakub rohkem, sest ümberringi toimub kogu aeg miskit ja töö justkui edeneks paremini. Mõtle, parem kujuta ette pikka, ütleme mõne kilomeetri pikkust lagedat ja sirget teejuppi. Igav hakkab. Aga meeste jaoks, kes vaiu maha rammivad ja linna tihedas olmes (autod, puud, põõsad, pinnas) sahmivad, on asi teistmoodi. Sestap hoitakse Meil silm peal.



Vana mõisahoone Lihulas, kus praegu muuseum.



Enamus ajast tuleb meil siiski veeta kuskil trassil... Lihula on jäänud seljataha. Maha on kõmbitud pea 90 kilomeetrit ehk Lihulast Haapsallu ja tagasi Lihulasse. Palju kurat! Iga päev natuke ja nii ta tuleb.



Mingi hetk tabas silm põllul ringi vurava traktori. Ilus oli teine. Seisin püsti ja vaatasin. Põkamees aga istus oma vetruval juhitoolil ja muudkui randaalis. Kindlasti oli tal stereo ka peal ja otse loomulikult kuulas tüüp mussi, mõtlesin. Pagan, talupoja elu on ikka komm, vaheta või eriala:)



Selliste juppide kaupa liigutakse edasi Pärnu suunas. Ütleme jaamade kaupa. Päevas koguneb neid näiteks 66 tükki, sõltuvalt ilmast, õla pikkusest jne. Aparaat keskel, latid äärtel - see on meie lahingformatsioon. Ja Mart tulistamas.



Päeva üks oodatum sündmus on pisuke lõunapaus. Seekord leidsime sellise laheda kohakese nagu Karuse baari. Jällegi, pealtnäha täitsa tavaline koht elik ei midagi erilist. Aga mulle istus. Kena ja hooldatud, vana majake tee ääres. Laskusime keldrisse.



Kohta pidas vanapaar, pensionärid 60ndates. Menüü lai, kuni viis erinevat praadi. Annad tellimuse sisse, suht odav kah 30-40 eeku, istud lauda ja jääd ootele. Võtsin sardelli kapsaga. Nati aja pärast tuleb perenaine ja uurib, et millist kastet tohib pakkuda. Kas helehalli (soust) või midagi majoneesiga. Jään jahukastme juurde. Umbes 10 minuti pärast tuuakse road, seda teeb peremees. Ilmselt perenaise abikaasa:) Milline idülliline koht ja vanapaar, mõtlen. Vähemalt inimesed teevad midagi ja ei vingu. Peremees ei ole joodik kuskil külapoe juures jne. Olgugi, et kliente käib seal suhteliselt vähe ja käivet õieti pole, aga ikkagi.