XI nädal, 24-28 oktoober

Esmaspäev. Lõpuks on Nad olemas - ASSANUGA! Igaühele meist meeldivad... ütleme, et armastame Asju enda ümber. Teinekord rohkem kui tarvis. Räägime Neist kogu aeg, mõtleme Nendest, kujutame Neid ette, oleme Nende kõrval ja Omame Neid - ASJU. Oh üllatust, siinkirjutaja avastab, et Ta ise ja kamraadidki pole erandiks!


Jope on väga hea! Möödunud nädal oli eriti muutliku ilmaga. Oli külma, puhus tuult, sadas vihma (Pärnu pool lörtsi ega lund ei nähtud) ja Päikegi näitas end. Vihmaga ideaalne, tuli korralik padukas ja pidas. Võiks isegi öelda, et instrumentaarium kannatas rohkem. Nimelt selgus õhtul, et logerid ilmajaama ja lattide küljes olid hakanud vett sisse laskma. Ekraan alt ujus. Tuli kuivatada. Tuulega ka okei. Tõsi, kuna ta üsna õhuke, siis see fliis võiks ka olla. Aga noh, eks riideid alla ikka leiab. Ja siis veel see psühholoogiline aspekt, et kõik vennad kannavad sellist vinget joppi - tiimitunnetus suureneb ja märk ka ikkagi rinnas. Ainus mille kallal võtaksin on fakt, et 3K maksnud jope taskust leidsin mingi äbariku plastmassist jo-jo (see kuhu mäepileti saab kinnitada). No jätab odava mulje...


Leidus isegi uudistajaid! Alul nati tagasihoidlik aga uudishimulik, kesknädalal juba tuli lähemale ja nilpsas keelega isegi üle väljasirutet näppude. Tubli, ela hästi! Tea kas kohtub enam :(


Uudised levivad kiiresti. Arvi tuleb õhtul Asjade järgi - ASSANUGA. Ja mis selgub! Jaan Kale 60, juubel ju. HIPHURRAA. Meie hulgas on teenekaid mehi. Hinnakem seda. Palju õnne ka Sulle Tõnn, Sulgi oli tähtpäev.


Loomulikult tähistasime ja olime niisama. Mingi seltskond käis isegi Pärnus, minu meelest oli see baar RELAX. Aga veelkord siis palju õnne sünnipäevalastele ning head turvalist kojujõudmist. Oi, Te veel ei tea, kus Nad elavad. Leppisime kokku, et külastame neid juba homme. Natu optimistlik, aga eks paistab. Jah, läksime hoopis kolmapä...


Teisipäev. Hommik oli ütlemata ilus ja karge. Lati invar näitas isegi kuut külmakraadi, ilmajaam piirdus nelja miinuspügalaga. Ja Päike muidugi. Ei saanud muidu kui ennast vabaks lasta ja emotsioon endasse imeda... Tore vaikus ja üksolemise tunne. Kuid miks on sellist ilu ja sellist tunnet nii harva? Äkki eilne kassiahastus?


Sellist sümboolikat ja informatsiooni jagame möödasõitjaile, et nad teaks ja mõistaksid olla valvel:) Siinkohal tervitab mõõtmisgruppi nr1 ja soovib Ratassepp Andresele paranemist. Et Te peagi taas rivis oleksite! Ja Tom - Kas asjad on tõesti sedavõrd hullud, et muud lahendust pole? Mis toimub? Või uued väljakutsed?


Üks väike mõte... Selleks, et süsteemi muuta ei aita üksikindiviidi muutumise tahtest (hüüdja hääl kõrbes). Süsteem tervikuna peab muutuma, Selle osalised peavad seda tahtma ja koos selleks samme astuma. Aga see on kuradi raske. Risk on suur ja üksikisiku hirm kaotada seegi mis on, veel suurem. Et siis hoida nivood, mis täna olemas, on tunduvalt lihtsam. Aga lõpuks on kuskil ikka mingi piir ja taluvuslävi persooniti on ka erinev ja pealegi väikeseid süsteemikesi on siin Ilmas palju. Nad on sarnased, erinedes võibolla ainult mõne parameetri poolest. Julged on need, kes katsetavad. Kas nad võidavad või kaotavad, ei tea. Kuid nad on vähemalt proovinud... UUUPS! nüüd läits tiba segaseks vist. Olete näind Sille ja Triinu Lihtsat Elu?

Tagasi töö juurde...



Vaialööjad teolt tabatud. Käes 40meetrine tross ja purk värvi. Kärus vaiad, kuvalda ja kübar. Viimast kasutatakse vahelülina vaia ja kuvalda vahel. Et kui vasaraga haamerdad, siis löögi võtab enda kanda kübar. Nii ei deformeeri vaia otsa! Tross pingule ja vai nr1 maha, 40 meetrit edasi - jaam, veel 40m ja vai nr2, siis jälle jaam ning seejärel vai nr1. Lohistad veel trossi üks 40m ja märgid maha vaia nr2. Siis jaam, vai nr1, jaam, vai nr2, jaam vai nr2... ei ikka vai nr1 peab tulema, ja siis jaam ja seejärel vai nr2. Sedasi kuni reeper vastu tuleb.


Igaõhtune shoppingtuur viib meid läbi Port Arturi selvehallist. Mart, kaup käes, asja ajamas. Või piilub uut Linnalehte hoopis ja mis seal teises virnas veel on?


Kolmapäev. Töine nagu ikka. Just täna saime selle hiiglama sahmaka vihma kaela. Ja Andres käis täna meid väisamas.



Et täna on kolmapäev, siis... ah Te juba teate - pidime minema Arvi pundile külla. Pesitsuspaigaks on nad valinud Pivarootsi tuuliku. Koht on ilus. Kahju, et oli nii pime ja midagi väljastpoolt eriti ei näinud. Meri pidavat ka lähedal olema. Kadakaid oli palju. Tuuliku kodulehel on pildid ja info kättesaadav, kaege perra!

Ilus pudelirivi tuuliku seinal. Klaas - tumedamad ja heledamad pudelid. Läbipaistvamad ja mitte. Vasakule poole jääb tumedam jõud, pimedus ja maine värk - YIN. Paremale poole valgus, heledus ja taevane poolus - YANG. Hiina filosoofias vastavalt nais- ja meespoolus. Mida toob tänane õhtu?


Kõigepealt enne sauna väike koosolek ja teemaarendus. Väike naps ka. Tutvumine veskiga (tervelt viis korrust) ja selle interjööriga. Sõnaga, harjumine uue keskkonna ja olukorraga.


Pärast sauna ja vahepeal nähti ringi liikumas A. LeCoqi õlleankrut.


Ja mõtlejaid. Üks oli enda mõtetele kaalu lisamiseks aura hankinud. Julgeks öelda, et oma säras hakkas Ta lausa meenutama idamaade tarka:D


Väikesed sportmängud ja oligi kõik. Homseni.



Neljapäev. Ei olegi midagi öelda. Natuke väsinud lihtsalt...

Reede. Järjekordne ilus päev. Oleme jõudnud Audrusse ja Pärnu paistab. Kui hästi läheb, jõuame nädala lõpuks selle käiguga ühele poole. Jääme ootama!

X nädal, 17 - 21 oktoober

Esmaspäev. Väljasõit Tartust toimub endiselt kella poole kuue paiku hommikul. Nagu tavaliselt - ei mingit erilisust, pidulikkust ega hõiskamist. Olgugi, et tegemist juubelinädalaga. Reedeks saab neid kokku 10 ühikut. Vastu on enam-vähem pidanud nii mehed kui ka varustus.

Loodija jalg astub -
ei karda ta raskust.
Reeperile uuele vastu
ikka kindlalt laskub!


Urmas on roninud fundamentaalreeperi auku. See oli küll sügavamal kui meeter! Nagu näha on paljukiidetud ilm Meie hellitamise samuti lõpetanud. Samas on stabiilsust juurde tulnud, mis tähendab, et temperatuur püsib päeva lõikes ühtlasel tasemel.


Jõuab õhtu ja aeg koli kokku panna. Tegelt on tänane päev möödunud üsna ootusärevalt. Nimelt kolime Pärnu alla Valgeranna lähistele kohta nimega Villa Andropoff. Noh, üsna hubane peab ütlema. Kolm kahest tuba (üks all-, kaks ülakorrusel), sotsiaalne telekatuba koos kööginurgaga ning peldiku ja saunaruum. Viimast sai kohe proovitud. Elektrikeris nn soomekas andis sooja küll. Veega üle ja tuppa kotile. Enne sai igaks juhuks aken lahti tehtud, et värske õhk kopsule kättesaadav oleks. Mõtlesin, et puhkan nati ja siis lähen vaatan telekat. Aga uinusin sügavalt ja ärkasin teisipäeva varajastel öötundidel...

Teisipäev. Külmavärinad kurat! Kondid mõnusalt pehmed - tõelislt kaif ja rammestav olemine. Tundub, et lahtine aken oli oma töö hästi teinud:) Magama jäädes, olin kaetud kõigest õhukese linaga ja oi kui palav siis oli. Hommikul kogunes konsiilium ja Somelar katsus isalikult Pruntsi elik siinkirjutaja otsaesist ja pilt oli selge. See päev tuli Villas mööda saata... Noh hea küll, elame üle. Virx käis poes ja tõi medikamente. Fervex ja mingid puruteed olid asja ette. Mesi ja küüslauk oli ettenägelikult omalt poolt kaasas.

See ongi Meie hubane box terassiga. Lahtine aken seal katusel aga "süüdlane..." brrr.


Ja haige mees põdemas. Mõnuga sai võetud - uni ja kuum jook vahepeal aitavad kindlasti! Mis homsest saab selgub hommikul.



Kolmapäev. Taas jalul ja kesk sündmusi. Enne lõunat loodime kuskil 3 ja suti rohkem km käiku ja pärast vahepausi teist samapalju. Kokku teeb see päevasaagiks natuke pealt 3km. Üldiselt hea tulemus, sest päevad on juba niipalju lühemad, et naljalt rohkem ei jõua. Sõltub lõunast, et kas pikk (kui Päike särab) või lühike (kui pilves ilm).


Tuleb tunnistada, et vaevalt paranenud (nohu ja kähiseva hääle sain siiski) on mõtted juba mujal. Üks ammune projekt vaja teoks teha. Vändra rahvale külla. Kaks nädalat oleme sellele mõelnud, ent erinevatel asjaoludel on asi katki jäänud. Peamiselt meid lahutava vhemaa tõttu. Aga nüüd oleme ju Pärnus.




Neljapäev. Mis seal ikka pattu salata, et üritus venis jällegi päris pikaks. Koju magama sai kuskil kell pool viis öösel, hommikul tegelikult ikka. Ainus hää asjaolu oli see, et olin kaine autojuht. Pärast kaht tundi puhkamist uuesti jalgele ja objektile.



Õhtused toimetused sees tehtud (logerite andmed, pihuarvuti failid ja nivelliiri fail arvutisse tõmmatud ning üle vaadatud), tuleb aeg maha võtta: lehti lugeda, telekat vaadata, süüa ja oodata millal sauna saab!


Et kodanik Bruno oli eelmise õhtu vintsutustest väsinud, siis polnud miski ime, kui saunast tulnuna ja mugavalt tugitooli sättinuna, ilmse plaaniga filmi vaadata, Une Mati Ta lootusetult enda embusse haaras...



Reede. Tuuline ja niiske päev. Mingi kuu aega tagasi kui mitte rohkem telliti Meie tiimile ultramoodsed joped. Vett ja tuult pidavad! Oleks juba nagu vaja... Kuulda on, et pidavat Tartus lõpuks ootama. Heh:)


Täpselt niipalju maad on jäänud Pärnuni. Hea küll, mõned head kilomeetrid tuleb veel lisa, sest põikame ka Audrust läbi. Nägemist.

IX nädal, 10 - 13 oktoober

Viimane nädal Penijõel ja Lihula citys. Juba esmaspäeval kolime ära Pärnumaale. Oma kindlat rida ja igapäevatoimetusi oleme siinkandis ajanud kolm nädalat. Aitab kah!? Mitte, et siin enam midagi avastada poleks, lihtsalt tööjärg nihkub edasi. Korraks siiski eksisin teelt ja astusin Lihula Konsumist väljudes 15, isegi vast 20 meetrit vasakule - mitte 11 meetrit otse ja autosse - ning leidsin end kohaliku infotulba juurest.

Kultuuriinfo justkui. Peavad need Koit ja Maarja just järgmine nädal siia sattuma, just siis kui Meid pole:( Ohhoo, laulusõbrad on oodatud naiskoori laulemaie. Aga mehed, miks meha ei teheta? Läheks äkki ka, võibolla! Muuseas, Meie pundis on musikaalseid vendi küll. Või, aga palun, Täiskasvanud õppija nädal oma loosungiga. Kurat, kõigest jääks nagu ilma ja mitte kuhugi ei jõua! Kas tõesti on igal pool parem kui kusagil mujal? Just nagu tormaks ja jookseks kogu aeg... rahuldumata praeguse hetke ja SELLE pakutud võimalustega. Närvi ajab! Aga nüüd, JUHANid...

Argine hommik. Vajalik kraam autost välja tõstetud ja kokku monteeritud (ilmajaam näiteks). Riistade jõudeolek on tinigtud sellest, et lasta neil ilmaga harjuda, temperatuuriga kohaneda jne. Umbes 20-30 minti, sõltuvalt välistemperatuurist muidugi. Viimastel päevadel on hommikuti kuskil 3-4 kraadi Celsius´t olnud. Ja siis instrumendi kontroll. Latid teineteisest 15m kaugusel, aparaat lähemast latist omakorda 15m eemal. Lugemeid tehakse mõlemast otsast mõlemale latile üks kord, saadakse võte - kokku tuleb teha kolm õnnestunud võtet. Nimetagem seda Näbauer`i meetodiks.

Olenevalt päevast, ilmastikuoludest, atmosfääri korrastatusest (mis see veel on?) ilma stabiilsusest kotrolli ajal ja jumal teab millest veel, sõltub tehtavate võtete arv. Antud situatsioonis tabas meid lummav udu ja võtteid ikka kogunes...

Tavaliselt on tulnud Meil loodida enamjagu piki suuremaid maanteid. Sel nädalal aga sattusime kaheks-kolmeks järjestikuseks sektsiooniks mitte ainult kruusa-, vaid suisa pinnasteele. Tore küll: loodus ümberringi ja mõnus vaikus, autod ei kihuta mööda (Muuseas üks bemarivend, kes maanteel meist parasjagu möödumas oli, andis täiega signaali. Ehmatab ikka küll. Varasemast meenub, kuidas Meie kõrvale ilmunud autost oli pea välja pistnud koeranäss, kes just siis otsustas klähvima hakata!), aga...

Loodimiseeskiri ütleb, et sellise täpsusklassiga tööd tehakse piki kõvakattega teid. Tegelt, peaasi, et stabiilne oleks, statiiv ära ei vajuks ja jaama sättimine mistahes pinnasel palju aega ei võtaks. Et oleks "Kõva kui Kivi" või hoopis "Kindel kui Kalju" :D

Siiski, üksikud kõrvalepõiked on muidugi loogilised, sest reeperid on ikka ju eemalasuvate hoonete küljes või kuskil metsa all. Ja veel, igal reeglil on erandid. Kompromisse tuleb ka teha. (Siin on raske koht, sest filosoofiaid ja erinevaid nägemusi asjast on ilmselt rohkem kui küll. Nagu elus ikka.) Ei saa ju ometi metsa jätta reeperit, mis nõnda auväärt ja vana, et üle elanud suisa 4-5 kordusnivelleerimist. Missugust tagasisidet siit küll saada võib? Teadus nõuab oma! Aga, kas keegi seda aulikku pinnasereeperit kuskil metsas kunagi kasutama juhtub? Noh, et veaks lähtekõrguse ehitatava hoone jaoks... Vaevalt, kuid mine Sa tea, mis kunagi juhtuda võib.

Selline Ta on, aastast 1937, nagu ütleb pronksist numbriketas. Tsenter ise on terasest.

Veel seda mõnusat keskkonda, mida käigus nr 16 elik Haapsalu-Pärnu enam naljalt ette ei tule. Pärnuni on jäänud ca 35km mööda maanteed.


Kui vaadata vasakule ja paremale võib näha märke, mis ei pruugi külmaks jätta. Siin on oldud, siin on käidud, siin on tööd tehtud. No kes muu, kui mitte usin maamõõtja!

Alar pinnasereeperil. Üks paljudest uutest märkidest.

Alati, kui miskit saab tehtud, mingi osa lõpetatud, on põhjust pisukeseks rahulolutundeks. Väikesed asjad ja hetked viivad suurteni!

Tänasime viisakalt ka Karuse baari ja sealset peret maitsvate toitude eest. Sest niipea me sinna enam ei satu:( Proua andis Headele Klientidele teele kaasa õunakoogi...

PS! Käesolev leht on avatud ka kommenteerimiseks, repliikide, küsimuste-vastuste esitamiseks-andmiseks ja muidu tagasiside saamiseks. Kasutagem võimalust! Ja tore oleks, kui kommid ei jääks anonüümseks! Identity´ks valida Other ja lahtrisse Name oma nimi...

VIII nädal, 3 - 7 oktoober

Oktoober. Ent ilmad on ikka päikeselised ja soojad nagu septembri alguses. Värvilisemaks on siiski läinud. Millal on see hetk, mil suvest saab sügis, sügisest talv jne? Kas siis, kui kalender näitab vastavat kuupäeva ja isegi kellaaeg on teada? Või on tegemist lohiseva, kuid ilusa protsessiga, kui juhtud märkama muutusi looduses ja ilmastikus? Oli 3. oktoober ja alustasime loodimist Tuudi koolimaja juurest, kus palju puid ja nendelt mahapudenud värvilisi lehti. Raske oli leida ettelöödud märke, mis tähistasid jaamade ja vaiade asukohti. Äkki, isegi ootamatult käis peast läbi üks krõks, et kas tõesti sügis? Ja see oli puhas rõõm, teadmine, mis hetkega oli Sinuni jõudnud - valgustumine.
Iga päev oleme käinud Karuse baaris lõunal. Meeldiv traditsioon juba, tegelikult oleme oodatud kunded, sest meiega arvestatakse. Sinise katusega maja Alari seljataga ongi See koht. (Ärge muretsege, latt ei ole tegelt kõver. Ainult obje natu moonutab. Muuseas igahommikusse rutiini kuulub ka lattide vesiloodide kontroll!)

Miks ma sellest veel räägin? Ühe loo pärast. Mina ja Mart tellime sealt lisaks praele ka piima, iga kord. Juhtus nii, et ükspäev unustas vanamees piimad tuua. Muuseas, neil on seal tugev rollijaotus: vana toob toidud ja koristab laua, aga naine teeb leti taga äri ja siis meisterdab köögis serveeritavad road. No pole hullu - ikka juhtub. Kuid järgmine päev kordus sama, Mardi piim hilines. Kolmandamal päeval tõi mees meile kohe piimad lauda - mõistagi, olime need ju tellinud. Tuli siis järgmisel ringil praadidega ja just siis, kui ta oli need lauale asetanud, küsis kallis kaasa köögipoolelt, et kas ta piimad on juba viinud. (Loomulikult ei olnud küsimus ajastatud kogemata sellisele ebamugavale ja ütleks isegi piinlikule momendile kelneri jaoks. Muide, olen kindel, et sellest kurbmängust pidime Meie kindlasti osa saama). Mees kinnitas vaikse jaaga, et on. Kaasa muidugi ei kuulnud ja kordas oma tüütut küsimust. Toidud laual ja esimeset kohmetusest üle, pööras mees meile selja ja asutas ennast minekule, samal ajal hüüdis Ta oma moorile, et jaahh, piimad on juba laual. Tüütu vanamutt muidugi ikkagi ei kuulnud ja päris uuesti. Selleks ajaks oli mees juba kööki jõudnud ja ilmselt vaatas naisele küsivate ja põlevate silmadega otsa, et krdi kurat, mida sa mutt õige minust arvad, et mind niimoodi alandad!? Järgnes hetk vaikust ja oligi kõik. Sealsamas hakkasid nad midagi uut juba arutama. Siis ilmusid koos söögisaali ja uurisid, et kas Me esmaspä ka tuleme? On see hoolitsus klientide vastu (pidavat ju kuningas olema) läbi selleks õpitud käitumismaneeri? Või loomulik ja aus olemine täis tahtmist anda endast parim? Mulle igaljuhul mõjus siiralt! Jõime kohvi, kui selgus, et perenaine olla nooruses kõva korviäss olnud. Isegi Tartus mängimas käinud. Siis aga läinud mehele ja käima peale saanud. Noorelt.

Hetki, mis vaimustavad ja positiivseid emotsioone pakuvad, leiab ka tööst. Oli mõõdukalt udune ilm, töö edenes ja jaamad klappisid. Edasi liikusime kiirelt. Nautigem.





Rutiin on igapäevane ja harjumuslik. Olla selle sees on turvaline. Sa tead, mis teha ja kuidas käituda. Samas on olemine ka igav ja uinutav. Rutiin on hea ja pole ka. Käsil oli senise praksise pikima sektsiooni mõõtmine (48 jaama 40meetriste õlgadega, ca 3.7 km). Pikk ja sirge ots (varulennuväli) Karuse-Kalli teelõigul.

Kui äkki Mart - kesk vaikust, rahu ja tasast kulgemist - pea kuklas, teatab, et nüüd panevad kokku. Kes, mis, kus? - ärkan. Lennukid ikka. Ja tõepoolest, lootust suurejooneliseks vaatemänguks on, ups. Terava nurga all, kesk tühja taevalaotust, liuglevad teineteise poole kaks lennumasinat. Hinges paisub ootusärevus, mis nõuab lahendit. Siiski, tundub, et üks teraslind jõuab trajektooride kokkupuutepunktini veidi varem kui teine. Ent imeline ja võimas on tunne ikkagi... Selline mõõtmatu avarus ja selline juhus. On see paljas kokkusattumus või teadlik vaatemäguline lennujuhtimine? Võibolla mõlemad koos, et kokkusatumus, mis seejärel lahendati operatiivselt ja mänguliselt juhuse tekkimisel. Peab olema tugev meeskond, mis seda protsessi juhib...

Igaljuhul elevus, mis meieni jõudis oli vaheldusrikas ja andis alust spekuleerimiseks. Umbes, et neli geodeeti hukkuvad lennuväljal kahe õhus kokkupõrganud ja alla kukkunud lennuki rusude all. Idioodid, kuhu nad ronivad, lennurajale... Seal on ju OHTLIK!

Mingi õhtu tuli ketserlik mõte, õigemini vahetasid pealikud telefonitsi muljeid ja Arvi Taru kutsus meid Kullamaale sauna. Kutse leidis ruttu heakskiidu...


No mida me seal ikka tegime... Käisime saunas, vennastusime niisama ja rüüpasime õlutit. Rääkisime oma tegemistest, apsakatest, prohmakatest ja huvitavatest seikadest. Siis võtsime natu, elik õige pisut ülemuste kallal:) Samal ajal jõime õlut edasi. Mingi hetk hakkas joviaalne maskuliinne seltskond ühtäkki aina krõbedamaid nalju viskama, üldiselt allapoole vööd. Jõudis aeg, mil läksime laiali ja puhkama.


Neljapäeva õhtul, kui möödusime oma käiguga teeviidast (tagumine), mis osutas Tuhu soole ja seal olevale matkarajale, otsustasime enne õhtusööki seda külastada. Ilus oli.