Peale sunnitud pausi ja Mardi tervenemist oleme taas jalul. Valmis tööks ja võitluseks. Tegelt peab ütlema, et vaim on nati väsinud ka. Pärast sellist pausi ei suuda end kohe sellisele lainepikkusele häälestada, et tööd korralikult teha. Pealegi oli esmaspäev üsna vihmane ja tegi olemise üsna märjaks. Isegi fotokat ei viitsinud välja otsida. Masendav olemine.
Teisipäev koitis ilusa poolpilves ja õige pisut Päikselise hommikuga. Objektile jõudes, hakkas mere poolt ootamatult tumedaid pilvi koguma ja läks lausa pimedaks. Enne veel kui trall pihta hakkas jõudsime aparaadi kontrolli ära teha. Pange tähele, et maa on Urmase ja Alari jalge all hetkel veel must.
Nagu juba öeldud, pilli kontroll tehtud algas suurejooneline ja vaatemänguline trall, mis seisnes ohtras lumesajus - õigemini küll lörtsis. Oli parajalt märg ja sula tegelikult. Lootsime, et sadu vaibub peagi ja jätkasime tööd.
Sadu oli sedavõrd tugev ja intensiivne, et nähtavus teel polnud suurem asi. Tuli teadvustada ohte ootamatult valgest massist välja hüppavate autode näol. Ent samas oli lõbus ka - lapselik õhin ohtralt pudenevast lumest ja ekstreemse olukorra adrenaliin virgutas vaimu ja hinge. Ei tahtnud alla anda. Samas aparaat luges ja polnud karjuvat vajadust loobumiseks. Ja noh, kaua ta ikka sajab - varsti on üle!
Ent võta näpust, tuiskas ikka edasi... Vaikselt mattis juba värviplekke asfaldil jaamade ja vaiade asukohtadega. Isegi sammu lugedes ei pruukinud kohe värviplekki leida. Nii kõvasti oli valge mass ennast teed ligi surunud, et jalaga kraapides maapind mitte ennast korralikult paista ei lasknud. Sulalumi oli justkui ennast teele kinni liiminud.
Jaama otsinguil. Oma 4-5 ruutmeetrit on juba läbi kraabitud ja kurat võtaks, ikka ei leia...
Ei lähe paremini ka vaia leidmisega. Lund või õigemini seda lobjakat on sadanud juba tund aega ja pealegi. Oma viis ja rohkem sentimeetrit on sellel neetud lopal paksust kah. Enam küll pooleli ei jäta. Ei jäta ja kõik! Vahepeal, kui lati koodriba on tuisu poole, tuleb Sommil seda käega puhastada. Ja käib jälle.
Vahet ei ole - oled sa vana või noor, rõõmu tunneb sellises kaost meenutavas ilmas igaüks:) Oranz munakoor lõua alla kinni rihmatud ja jalad võrri kõrval lumepudrus tasakaalu otsimas, ligines meile aeglaselt ja vänderdades lahe papi. Meiega kohakuti jõudes kurtis liikurmasina taltsutaja, et libe pidavat olema. Kahtlemata tuli muheleva ent elukogenud mehega ühel nõul olla:)
Veelkord otsitakse vaia - muuseas peagi ilmusid esimesed lumesahad ka teele. Taamal seisab puude all meie buss. Mitut autot sattusid seal, bussist mööda põigates, juhtimisraskustesse. Üks Golf peatus külg ees teepeenral - nägime teda sündmuskohalt lahkumas ja libisemisjälgi teel. Oli natuke ohtlik küll!
Oli, mis oli! Peaasi, et lõbus on, või et nalja saaks. Möll kestis natuke pealt kahe tunni kuskil või tsipa vähem, noh sinnakanti igaljuhul. See on tegelikult üsna lühike aeg, kuid muutused oludes ja ilmastikus olid suured, et mitte öelda drastilised. Ja nende südmuste keskel olemine, protsessi alguse ja lõpu hoomamine, nendega kohandumine, oludega võitlemine - sellest intensiivsusest tulebki lapselik mängulust ja terake adrenaliini ning mõnus virgutav tunne. Nimetame seda näiteks KOHALOLEMISE JÕUKS või VÄEKS. Avastada näiteks, et hommikul on lumi maas onju kindlasti tore, ent näha lund sadamas ja tuiskamas just siin ja praegu on toredam. Või sedasi, et on küll ilusad marjad, aga suhu ma seda punast marja (kujutame ette, need on maasikad sulanud suhkruga seal) siit pildilt panna ei saa. Aga oleks ma seal elik kohal, ma prooviks ju...
Raamatu Meie Marjad järgi klassifitseeriks need siiski Viirpuu mammudeks.
Kolmapäev oli üsna tuuline ja pilves. Üsna igav ja hall ning sombune. Õnneks ei sadanud. Aga neljapäev üllatas väga ilusa ja päikesepaistelise ning talvise ilmaga. Ikkagi 1. detsember ja rahvakalendri järgi jõulukuu. Oma nime vääriline - maa valge ja parajalt külma kah. Täna ei olnud sulailm.
Endiselt ilus, mis siin kosta. Puud härmas ja puha. Nagu piltpostkaardil. Positiivne emotsioon kiirgava Päikese poolt garanteeritud.
Jaa. Oma masinaparki on valvamas kõigest 7kuune koerahakatis. Tema käpp oli nii suur nagu mõne mehe kokkusurutud rusikas. Aga käitus nagu rahu ise. Ei kuulnud teda kordagi haukumas. Oli üsna sõbralik tegelikult, tuli ja nuusutas üle ja kui talle käe ulatasid, siis nõustus seda koheselt mängu eesmärgil purema. Et oma kinnast kätte saada, pidi temaga tükk aega vägikaigast vedama. Tagasi sain augustatud kinda...
Muidu oli Ta ka uudishimulik ja püüdis aimata, mis teoksil. No mida asja Ta (Mart siis) sinna vaatab...
Ilusale päevale järgnes ilus õhtu. Antropoffi taga mere ääres peale loojangut. Jäi veel reedene päev. Taaskord sula ja tuuline ilm. Heh, sellest pildiseeriast võib küll jääda mulje, et käisime kuskil talvitumas, ent siiski - kõik on autentne ja olnud. Tõsi, pildivalik ja siduv jutt on muidugi üsna subjektiivne. Need on valitud hetked ja kui on võimalus valida, siis üldjuhul ikka midagi sellist, mis on positiivne, mis inspireerib või paneb sind kuidagi teistmoodi asjadele vaatama.
