Loodijad

pühapäev, oktoober 09, 2005

VIII nädal, 3 - 7 oktoober


Oktoober. Ent ilmad on ikka päikeselised ja soojad nagu septembri alguses. Värvilisemaks on siiski läinud. Millal on see hetk, mil suvest saab sügis, sügisest talv jne? Kas siis, kui kalender näitab vastavat kuupäeva ja isegi kellaaeg on teada? Või on tegemist lohiseva, kuid ilusa protsessiga, kui juhtud märkama muutusi looduses ja ilmastikus? Oli 3. oktoober ja alustasime loodimist Tuudi koolimaja juurest, kus palju puid ja nendelt mahapudenud värvilisi lehti. Raske oli leida ettelöödud märke, mis tähistasid jaamade ja vaiade asukohti. Äkki, isegi ootamatult käis peast läbi üks krõks, et kas tõesti sügis? Ja see oli puhas rõõm, teadmine, mis hetkega oli Sinuni jõudnud - valgustumine.
Iga päev oleme käinud Karuse baaris lõunal. Meeldiv traditsioon juba, tegelikult oleme oodatud kunded, sest meiega arvestatakse. Sinise katusega maja Alari seljataga ongi See koht. (Ärge muretsege, latt ei ole tegelt kõver. Ainult obje natu moonutab. Muuseas igahommikusse rutiini kuulub ka lattide vesiloodide kontroll!)

Miks ma sellest veel räägin? Ühe loo pärast. Mina ja Mart tellime sealt lisaks praele ka piima, iga kord. Juhtus nii, et ükspäev unustas vanamees piimad tuua. Muuseas, neil on seal tugev rollijaotus: vana toob toidud ja koristab laua, aga naine teeb leti taga äri ja siis meisterdab köögis serveeritavad road. No pole hullu - ikka juhtub. Kuid järgmine päev kordus sama, Mardi piim hilines. Kolmandamal päeval tõi mees meile kohe piimad lauda - mõistagi, olime need ju tellinud. Tuli siis järgmisel ringil praadidega ja just siis, kui ta oli need lauale asetanud, küsis kallis kaasa köögipoolelt, et kas ta piimad on juba viinud. (Loomulikult ei olnud küsimus ajastatud kogemata sellisele ebamugavale ja ütleks isegi piinlikule momendile kelneri jaoks. Muide, olen kindel, et sellest kurbmängust pidime Meie kindlasti osa saama). Mees kinnitas vaikse jaaga, et on. Kaasa muidugi ei kuulnud ja kordas oma tüütut küsimust. Toidud laual ja esimeset kohmetusest üle, pööras mees meile selja ja asutas ennast minekule, samal ajal hüüdis Ta oma moorile, et jaahh, piimad on juba laual. Tüütu vanamutt muidugi ikkagi ei kuulnud ja päris uuesti. Selleks ajaks oli mees juba kööki jõudnud ja ilmselt vaatas naisele küsivate ja põlevate silmadega otsa, et krdi kurat, mida sa mutt õige minust arvad, et mind niimoodi alandad!? Järgnes hetk vaikust ja oligi kõik. Sealsamas hakkasid nad midagi uut juba arutama. Siis ilmusid koos söögisaali ja uurisid, et kas Me esmaspä ka tuleme? On see hoolitsus klientide vastu (pidavat ju kuningas olema) läbi selleks õpitud käitumismaneeri? Või loomulik ja aus olemine täis tahtmist anda endast parim? Mulle igaljuhul mõjus siiralt! Jõime kohvi, kui selgus, et perenaine olla nooruses kõva korviäss olnud. Isegi Tartus mängimas käinud. Siis aga läinud mehele ja käima peale saanud. Noorelt.

Hetki, mis vaimustavad ja positiivseid emotsioone pakuvad, leiab ka tööst. Oli mõõdukalt udune ilm, töö edenes ja jaamad klappisid. Edasi liikusime kiirelt. Nautigem.





Rutiin on igapäevane ja harjumuslik. Olla selle sees on turvaline. Sa tead, mis teha ja kuidas käituda. Samas on olemine ka igav ja uinutav. Rutiin on hea ja pole ka. Käsil oli senise praksise pikima sektsiooni mõõtmine (48 jaama 40meetriste õlgadega, ca 3.7 km). Pikk ja sirge ots (varulennuväli) Karuse-Kalli teelõigul.

Kui äkki Mart - kesk vaikust, rahu ja tasast kulgemist - pea kuklas, teatab, et nüüd panevad kokku. Kes, mis, kus? - ärkan. Lennukid ikka. Ja tõepoolest, lootust suurejooneliseks vaatemänguks on, ups. Terava nurga all, kesk tühja taevalaotust, liuglevad teineteise poole kaks lennumasinat. Hinges paisub ootusärevus, mis nõuab lahendit. Siiski, tundub, et üks teraslind jõuab trajektooride kokkupuutepunktini veidi varem kui teine. Ent imeline ja võimas on tunne ikkagi... Selline mõõtmatu avarus ja selline juhus. On see paljas kokkusattumus või teadlik vaatemäguline lennujuhtimine? Võibolla mõlemad koos, et kokkusatumus, mis seejärel lahendati operatiivselt ja mänguliselt juhuse tekkimisel. Peab olema tugev meeskond, mis seda protsessi juhib...

Igaljuhul elevus, mis meieni jõudis oli vaheldusrikas ja andis alust spekuleerimiseks. Umbes, et neli geodeeti hukkuvad lennuväljal kahe õhus kokkupõrganud ja alla kukkunud lennuki rusude all. Idioodid, kuhu nad ronivad, lennurajale... Seal on ju OHTLIK!

Mingi õhtu tuli ketserlik mõte, õigemini vahetasid pealikud telefonitsi muljeid ja Arvi Taru kutsus meid Kullamaale sauna. Kutse leidis ruttu heakskiidu...


No mida me seal ikka tegime... Käisime saunas, vennastusime niisama ja rüüpasime õlutit. Rääkisime oma tegemistest, apsakatest, prohmakatest ja huvitavatest seikadest. Siis võtsime natu, elik õige pisut ülemuste kallal:) Samal ajal jõime õlut edasi. Mingi hetk hakkas joviaalne maskuliinne seltskond ühtäkki aina krõbedamaid nalju viskama, üldiselt allapoole vööd. Jõudis aeg, mil läksime laiali ja puhkama.


Neljapäeva õhtul, kui möödusime oma käiguga teeviidast (tagumine), mis osutas Tuhu soole ja seal olevale matkarajale, otsustasime enne õhtusööki seda külastada. Ilus oli.

2 Comments:

At 12:30 AM, Blogger edgar said...

päris lahe jutt ja pildid!
tulin täna just saaremaalt ja mööda sama teed, kuidagi hoopis teine tunne kui mööda muud suvalist teed sõita - vend on ju selle läbi käinud. uhke värk!
jõudu!

 
At 10:40 PM, Anonymous bruno said...

danke söön

 

Postita kommentaar

<< Home